Merike Indias 2006
Allikas: EMPAATIA.ee
Sisukord |
[redigeeri] Suhtlemine muutuse teenistuses
Just sellist nime kandis 5.-12.jaanuarini Kesk-Indias aset leidnud kolme ja poole tuhande osalejaga kokkutulek-seminar. Korraldajate eesmärgiks oli tuua kokku kõige madalamatest sotsiaalsetest kihtidest inimesed üle kogu India, toetamaks India vägivallatut muutumist kastivabaks ühiskonnaks. Korraldajate sooviks oli algatada ühiskondlik muutus, ühendades selleks 3 võimsat vahendit - Dr Ambedkari õpetuse, budismi ja vägivallatu suhtlemise meetodi. Allakirjutanu osales kokkutulekul ühena 20-liikmelisest vägivallatu suhtlemise koolitajate rahvusvahelisest meeskonnast.
Korraldusmeeskond jagas lootust, et selle kogunemise käigus saavad inimesed, kes on ilma jäetud igasugustest õigustest India ühiskonnas, inspiratsiooni ja „tööriistu“, kuidas igaüks võib aktiivselt osaleda muutuse loomisel ühiskonnas. Kuna kastisüsteem on Indias arenenud väidetavalt milleeniumide vältel, siis nõuab ka selle lahustamine aega, pühendumist ning energiat. Eriti oluline on sealjuures muutuse toimumine inimeste mõttemaailmas ning selle kogemine, et meie, inimesed oleme võimsad olendid, kelles on tohutu potentsiaal luua just sellist elu, millest me unistame. Korraldajad soovisid jagada inimestega kogemust, et väliste olude või „Ülemate“ kastide süüdistamise asemel rõhumises jm hädades, on võimalik võtta ise vastutus oma elu eest, taasavastada eneseväärikus, leida eneseusaldus ning vägi iseendas muuta elu elamisväärseks.
[redigeeri] Elu on pidev muutumine ja liikumine
Kokkutuleku jooksul oli inimestel võimalus kogeda, et ühise keele leidmine, usalduse ja üksteisemõistmise saavutamine on võimalik, kui me õpime staatilise keele ja mõtlemise asemel kasutama protsessi keelt. Vägivallatu suhtlemine, ehk Elu keel, protsessi keel, südame keel või loovsuhtlemine nagu seda veel hellitlevalt kutsutakse, on võimas vahend, mis aitab saada ühendust eluga meis enestes ja inimestes meie ümber. Elu meie sees ja ümber on pidevas muuutmises ja liikumises – öö järel saabub päev, vihma järel tuleb välja päike, lilled sirguvad, õitsevad surevad ja tärkavad taas. Ka elu meie sees on pidevas mutumises ja liikumises. Me ei ole hommikul ärgates enam need, kes me olime eile. Ühel hetkel tunneme rõõmu, teisel kurbust, kolmandal viha, neljandal inspiratsiooni. Pidevas muutumises olevast elust meie sees annavad märku meie tunded. Tunded on kui tagasisidemehhanism meie kehas. Tunded räägivad meile, kas meie vajadused on rahuldatud või mitte. Ning kui me selle asemel, et teisi inimesi ja iseennast kritiseerida, analüüsida, õigeteks - valedeks või headeks - halbadeks sildistada, märkame tundeid ja vajadusi, siis selle kogemine suudab lahustada barjäärid inimeste, rahvuste ja riikide vahel. Selle kogemine aitab mõista ja tunnetada, et kõik inimesed, kes sellel planeedil toimetavad, jagavad ühtesid ja samu vajadusi – see loob ühendust inimeste vahel eraldatuse asemel ning aitab meil teadlikuks saada elu pidevast muutumisest ja olla sellega kooskõlalises muutuvas tasakaalus.
Konfliktid tekivad vahendite tasandil, mida me valime oma vajaduste rahuldamiseks. Me avastame, et konfliktid – kas siis isiklikul, grupi- ühiskondlikul vm tasandil, ei ole midagi muud kui loovuse ja ühenduse puudus.
[redigeeri] Vajadused on eluenergia
Vajadused on pidevas muutumises nagu elugi. Kui lubame muutusel enda sees ja ümber toimuda ning anname endale ja teistele aeg-ajalt loa eksida ning olla mitteperfektsed – olla need, kes me antud eluhetkel oleme, vabastab see meis tohutult energiat ja laseb avalduda sisemisel looval potentsiaalil, mis on olemas igas inimeses. Selle tõenduseks võis kokkutulekul jälgida väikesi lapsi, kellesse ühiskond ja olud ei ole veel graveerinud oma jäiku arusaamu kastisüsteemist ega mõtte- ning käitumismustreid, mis seavad ühe inimese kõrgemale või madalamale teistest. Oli armas märgata, millise elegantse loomulikkusega voolasid laste toimetused läbi kogu päeva ning millise rõõmu ja naudinguga mängisid väikesed poisid ja tüdrukud üheskoos mänguväljakul, samal ajal kui täiskasvanud mehed ja naised istusid rangelt eraldi seminaritelgis ja kasutasid eraldi söögi- ning elamispiirkondi.
[redigeeri] Empaatia ja eneseempaatia kui võimsad tervendajad
Vägivallatu suhtlemise koolitajad olid kokkutulekule palutud eelkõige selleks, et pakkuda osalejatele „empaatiat reaalajas“ ja jagada oma isikliku eeskuju najal empaatilise kuulamise tervendavat protsessi. Ammuste või värskete hingehaavade ja emotsionaalse valu tervendamiseks saame me igaüks nii iseenda kui teiste jaoks palju ära teha. Süüviva kuulamise ehk empaatilise kuulamise protsess on võimas osa vägivallatu suhtlemise meetodist. Seminari arvukatel sessioonidel oli osalejatel võimalus kogeda, kuidas empaatia tervendav mõju aitab üle saada neist barjääridest, mis me oma mõttemaailmas iseenda ja teistesse sotsiaalsetesse, etnilistesse vms gruppidesse kuuluvate inimeste vahele oleme loonud. Ning kuidas see, kui keegi on sind kuulanud kogu oma olemuse, kogu oma südamega ja mitte ainult kõrvadega, tervendab mineviku hingehaavu, kibestumist, süütunnet ja südamevalu. Allakirjutanule pakkus elu võimalust oma empaatiavõimet testida pisukese „päriselu konflikti“ näol. Ühel sessioonil sattusid india noormehed, kes mõistsid inglise keelt (seminarid toimusid tõlke vahendusel hindi ja marati keeltes) teemast nii vaimustusse, et nad ümbritsesid koolitaja tiheda ringina ja hakkasid suhtlema otse inglise keeles. See stimuleeris kurbust, pahameelt ja meelehärmi neis, kes vajasid tõlget. Peale sessiooni lõppemist teatasid tõlkest puudust tundnud inimesed resoluutselt, et järgmisel sessioonil nad noorukeid enam osaleda ei lase! Õnneks meenus mulle Marshalli soovitus (Marshall Rosenberg on vägivallatu suhtlemise meetodi looja): „Empaatia enne lahenduste otsimist!“ ning ma keskendusin selle kuulamisele, mis võis toimuda meeste südameis. Ja ennäe imet, saanud piisavalt mõistmist oma pahameelele ja hingevalule, jõudsime me lõpuks selleni, et mehed lahkusid naerusuil ning olid taas nõus noorukitega ühel seminaril osalema. Minu süda juubeldas! See toimib! Ja toimib isegi läbi tõlgi vahenduse ning täiesti teistsuguses kultuuriruumis! Toimib just seetõttu, et me kõik oleme inimesed, olenemata, millistesse sotsiaalsetesse gruppidesse, kultuurikonteksti või usulahku me ennast liigitame. See toimib seetõttu, et kõik inimesed sel planeedil jagavad universaalseid inimvajadusi. Ning kui me saame ühendust tunnete ja vajadustega iseendas ning teistes inimestes, lahustab see „vaenlase kujutluspildid“ ning aitab meil hakata nägema seda, mis meid ühendab, selmet olla keskendunud meid eraldavatele aspektidele. Oluline minu jaoks oligi see, et me ainult ei rääkinud, kuidas vägivallatu suhtlemine ja empaatia toimivad, vaid et me kasutasime seda tõepoolest kõigi vajadustega arvestava koostoimimisviisi praktiseerimisel – sildade loomisel inimeste vahel!
[redigeeri] Rahu algab minust enesest
Aeg-ajalt muutusid 3000 inimese pidev tähelepanu ja 29-kraadine lõõskav kuumus koormavaks ning ma soovisin kaitsta ennast ja oma isiklikku olemise ruumi, tõmbudes oma tuppa taastuma ja koguma. Kui ma algul tundsin väikest sisemist kripeldust selle pärast, et ei anna endast „maksimumi“, siis aitas vägivallatu suhtlemise meetod mul mõista ja kogeda, et sisemise rahu, tasakaalu ja vabaduse loomine on minu enda kätes. Pakkusin iseendale eneseempaatiat - sellise kvaliteediga mõistmist, nagu olin seda teinud teistele. Kuulasin, mis minu sees toimus – millised olid minu tunded ja vajadused sel hetkel. Selleläbi taastus sisemine tasakaal minus ning ma sõlmisin rahu iseendaga, mõistes, et kui kannan hästi hoolt enese eest, olen ka palju enam võimeline jagama seda, mida mul on inimestele anda. Eneseempaatia on võimas tööriist avarama sisemise ruumi loomiseks iseendas ning sellise kvaliteediga enesemõistmise pakkumiseks, millest paljud inimesed puudust tunnevad. Nii nagu lennuki turvajuhendiski öeldakse, vajame me esmalt ise hapnikku, et olla võimelised teisi toetama. Ning ise rahulik ja tasakaalukas olles, kiirgame me seda ka teistele inimestele ja ümbruskonnale.
[redigeeri] Oma sisemise väega ühenduse taastamine
Mina usun, et me loome ise oma igapäevareaalsust – õnne ja küllust või häda ja viletsust! See on meie sisemine hingeseisund, mis peegeldub välismaailmas. Just selline, milline on minu sisekeskkond, näeb välja ka maailm minu ümber. Olles iseenda vastu vägivaldne – kritiseerides, analüüsides, süüdistades, häbistades ja hukka mõistes iseennast, loon ma enda sees enesevaenuliku keskkonna, mida reostavad süü- ja häbitunnete prügimäed ning kriitka ja hukkamõistu reoveed. Arvates, et mina olen väike mutrike, kellest ei sõltu midagi, võtan ma iseendalt ära ühenduse oma tohutu sisemise potentsiaaliga luua just sellist elu, millest ma unistan. Me oleme tohutult võimsad olendid, kelle võimuses on luua planeedil Maa õitsengut või hävingut, küllust või viletsust. Küsimus on meie teadlikkuses ja valikutes, mida me oma igapäevaseid suuremaid ja väiksemaid toiminguid tehes langetame. Olles üles kasvanud keskkonnas, kus inimestele on põlvkondade kaupa sisendatud, et nad ei ole vaat’ et koduloomadegi väärilised, on need inimesed harjunud mõtlema „väikese mutrikese“ viisil, suunates oma energia ja tähelepanu eemale sellest, mida neil oleks võimalik muuta – iseennast. Kui me oleme harjunud mõtlema, et teised inimesed või välised asjaolud on meie tunnete põhjustajad, siis suuname me oma energia sellele, et neid teisi seal väljas muuta, õpetada, karistada või nende vastu sõtta minna. Ning ei pööra tähelepanu sinna, kus on võimalik tõeline muutus – iseenda sisemusele – oma mõtetele ja tunnetele. Meil kellelgi ei ole väge teise inimese, tema mõtete ja tunnete üle. Meil on aga vägi valida iseenda mõtteid ja tundeid – luua iseendas tervislikku sisemist keskkonda. Sessioonidel oli minu jaoks tõeliselt liigutav ja võluv kogeda, kuidas inimestel lõid silmad särama, kui nendeni jõudis vägivallatu suhtlemise põhiidee – kõigi inimtegevuste eelduseks on vajadused ning konfliktid on loovuse ja ühenduse puudus. Mida iganes inimesed selles elus ette ei võtaks, lähtuvad nad vajadustest. Saades teadlikuks oma tunnetest ja vajadustest, taastame me ühenduse selle tohutu loova potentsiaaliga, mis meist igaühes olemas on. Noorukid, kes said eneseempaatia sessioonil „maitse suhu“ selle protsessi tervendavast ja jõustavast mõjust, ei tahtnud hilisõhtulgi veel lõpetada ega raatsinud lahkuda enne, kui olime uue kohtumise järgmiseks päevaks kokku leppinud. See äratas ka minus veelgi enam usku ja lootust, et kokkutuleku korraldajate soov – panna alus vägivallatule muutusele India ühiskonnas kastiühiskonnast tõeliselt võrdväärsuse, vendluse ja vabaduse ühiskonnale, on täiesti teostuv. Tundus, et meie külvatud seemned sattusid viljakasse pinnasesse ning inimeste südameis hakkasid taas võrsuma lootuse ja usu taimekesed. Ning minnes tagasi oma kodudesse kõikjale üle hiigelsuure India, viivad nad need taimekesed oma hinges kaasa ning jagavad seda kogemust nendega, kes kodus ootamas. Kas ei ole see võimas! Kui kätte jõudis lahkumise aeg, tundsin, et olen Indiasse sügavalt armunud – mind võlus ja vapustas nii selle maa ilu kui valu – need tohutud kontrastid, mida ma siin kogesin. Ühelt poolt meeletult suured ja võimsad paleed, rikkalik loodus, kaunis kästiöö, India naiste imelistes värvides ja mustrites rõivad ning teiselt poolt tohutu ebavõrdsus, mustus, vaesus, naiste kohutav olukord ja näljased lapsed tänavail. Tundsin, et tahan kindlasti sinna tagasi minna, sest soovin jagada seda, mida minul on anda, panustamaks sellesse, et seekord külvatud seemnetest võrsuksid tugevad taimed, mis aitavad kaasa rahumeelse muutuse loomisesse nii inimeste sisemuses kui väliskeskkonnas. Suur ookean saab alguse väikestest niredest...
21.veebruari TERVISELEHEST (www.terviseleht.ee) on võimalik lugeda ühte versiooni India muljetest!
Merike
22.veebruar 2006
